Amortisatsioonimaterjali põhjal on kolme tüüpi: hüdrauliline, pneumaatiline ja muutuv summutus.
Hüdraulilisi amortisaatoreid kasutatakse laialdaselt autode vedrustussüsteemides. Nende põhimõte seisneb selles, et kui sõiduki raam ja telg liiguvad edasi-tagasi, liigub kolb silindri sees. Õli voolab korduvalt ühest kambrist läbi pooride teise, tekitades vedeliku ja siseseina vahelise hõõrdumise ja molekulisisese hõõrdumise kaudu summutusjõu.
Pneumaatilised amortisaatorid on uut tüüpi amortisaatorid, mis töötati välja 1960. aastatel. Ujuv kolb moodustab silindri põhjas suletud kambri, mis on täidetud kõrgsurvelise -lämmastikuga. Töökolvi surve- ja paisuventiilid muudavad kanali ristlõikepindala liikumiskiirusega.
Funktsionaalsest vaatenurgast võib need laias laastus liigitada amortisaatoriteks, mis on loodud teatud sagedusega vibratsiooni kõrvaldamiseks, kummist haakeseadise ja kummist puhvritena, mida kasutatakse mehaaniliste komponentidena erinevate seadmete toetamiseks ja löökide neelamiseks.
Kummist amortisaatorid liigitatakse kuju järgi. On kahte tüüpi: vähendatud-profiilitüübid, mida kasutatakse tihendamiseks ja suure kandevõime jaoks; silindrilised-profiilitüübid, mis sobivad mitmesuunaliseks-summutuseks, näiteks need, mis on teljega risti, ja suure kandevõimega; liit-profiilitüübid, mida kasutatakse kombineeritud kokkusurumiseks ja nihkeks, ühendades nii vähendatud-profiili- kui ka nihketüüpide omadused. Nihke-profiilitüüpe kasutatakse peamiselt nihkeks ja neil on väike kandevõime, kuid kitsam vedrude ulatus.
Struktuurilisest vaatenurgast jaotatakse need ühe--toru ja kahe{1}}toru tüüpideks. Ühe toruga -tüüpidel, nagu üksiktoru, monotoru ja De Carbon, on vaba kolvi struktuur, mille all on suletud kõrgsurveõhk. Summutav jõud tekib võlli otsas asuva kolvi abil, kusjuures võlli mahu muutused neelavad gaasi paisumise ja kokkusurumise tõttu. Kombineeritud-torutüüpidel, mida tuntakse ka kahe-toruga siibritena, on kahe-toruga struktuur, mis tekitab summutusjõu võlli otsas oleva kolvi ja toru põhjasõlme vahel.
Teise võimalusena saate 10 kilomeetrit kehval teekattel sõites kontrollida amortisaatori korpust, et näha, kas see on piisavalt soe. Kui see pole piisavalt soe, näitab see sisemise takistuse puudumist ja ei tööta.
